Osaka (tsikaadi prelüüd)

mõned tsikaadid küpsevad
17 aastat maapõhjas, juurekorvis

kuni ilmuvad .……ja Osaka tehisvalgus
nende tiibade aknaklaasist
.….….….….….….….….….…läbi imbub –

purustasin vetikaid
nuudlisuppi, mõtlesin neiule teksades

kes metroos kriiskava tsikaadi
rahulikult välja tõstis, mõtlesin
.….….….….….….….….….…ta rahulikele kätele

purustasin rahulikult vetikalehti
konnad kriuksusid .….….…kui põrandalauad

läbi akna .….….…..vihm tuli, ütles
mu süda on jõgivaata

kuidas ta lekib, sinine ja elus
vihm tuli, linn muutus matusefotoks

naised tururäästa all .….…..nende
rahulikud käed

poetasid meile kartuleid, tasuta
küsimata .….….…võimatu

lahkuda enda nimest, enda kehast
nagu tsikaad kes raputab endalt

eksoskeletoni .….….…..puuõlist niiske
tiivad ..paisumas

hääbumas nuudlibaariauru



Toonekureta

aknast paistab
roostetanud alamjaam.

ka mina olen hoone
mida peaaegu ei ole. kuid

vahest kõnnin kellegi
häälekambris, kellegi

kes mind on näinud
kui olin laps, kui olin laps

ja jooksin, mis tähendab
kui olin hirv

muutumas valguseks.

kõik mis ei ole mälestus on uni.
tõstan käe teeudusse.

aknast paistab korsten
ilma toonekureta.

pingutan

mitte et leida kummitust
vaid inimest

kummituslinnas.



Valgus valgus

leidsin su parfüümiudusest aknast
kuigi varem pesid nõusid Barcelonas

kuigi meil oli ainult ämber veega, pööningutuba
kuigi päikese munakollane valgus meie sisse

tähendab valgus valgus lumena sisse
valgus oli ainuke vili mis kasvas

majade vahel kus igat plekkkatust
mustas vares

tähendab sinu suus õitses valgus, ma nägin
seda, su keha oli iidne latern

talvel hoidsid tuule karedad käed
tänavaid koos ja metroo ohkas meie all

meie vaesus kumas, kumas kui kõrbepäike
kuid ma jõin vett su käte tolmusest kausist

tähendab me olime vaesed kui varesed
tähendab kui seisime

keedukartuli ja plekist teetassi vahel
hoidsid sa mu südant kui varblast

enda peos, ja hoidsid



Hölderlinile

Hölderlin, sa kirjutasid, et armastad maailma, mis leinab koos sinuga.
ka täna, kui maailma leek põleb tasa, kuid põleb.
ma tean, armastus on naine, kes maalib iseenda alastust.
armastus on preester, kes magab kirikuvaremetes.
ja Thisbe loor verise mooruspuu all, Babüloonias.

Hölderlin, kas juba tead kuidas raamatukogud
sulavad kõrbeliivaks? kuidas tehnoloogiad kukuvad kokku,
muutuvad lumeks, mis langeb
.….….….….….….….….….….…..korjamata õunte peale?

isegi kärbsed külapoes kaovad. ka mina vajun
villase kleidina vannipõhja, see tähendab,
maailma põhja, mis on leek.

Hölderlin, tahan olla jäätunud kosk, mis ei ihalda.

Hölderlin, kas näed taeva lambahalle seinu?
kas mõtled Orléansi neitsi kooruvate vangiseinade peale?
kas mõtled, kuidas põlesid kirikud, hobused,
pillirookatused, maasikaõied? kuidas põlesid naised?
nende tuhk. nende tuhk.

nende tuhk ja see tahmane meri minu ees, sees,
mis on vaiksem kui maailm, mida armastad, mida vääname
kui valget lina jõest tühjaks, metsast tühjaks, hingest tühjaks.
alles jääb kuld, pärl, ja nälg, ja nälg.

Hölderlin, tahan olla jasmiini väsinud valgus, mis ei lange, ei puuduta.

Hölderlin, siin on valgusest põimitud õhk,
tihke, jumalik,
.….….….….….…tuhk—



Ažuurne

vaata, kuidas kuu ronib mööda
tammeoksa
.….….….…..kui vares.

siin on taevas ilma betoonita,
saastunud kaevuta,
televiisori pulsita.

siin, taevas.
siin, sinu käed, mahajäetud mesipuud.
sinu käed, nende hällilaul.

vaata, kuidas kuuvalgus muudab
põranda järveks,

kuidas meie varjud
kogunevad kui loomad,
et öösel end järve matta.



+

rääkisin su kätest
kuid mõtlesin

taeva tühjusele,
ta niiskele villale.

vaata, kuidas vares ronib
mööda tammeoksa

kuidas taevas tuksleb
ta rinnus



+

kuu kukub viljapõldu,
kui ta unustame.

surma pole olemas.
on ainult
unustamine.

kuu tuksleb
su rinnus.



Kõik loomad

linn on tuhk. see ei ole latern, mis hõõgub,
see on tuli. see ei ole lumi, vaid tuhk.
vaikus on tühjus ja luiged ei tule,
et taevast valgendada, pesta. olen kerjus
riietatud valguse räbalatesse. olen leidnud
su keha, su porised suled. kui suudlen sind,
täidad mu suu kuuvalgusega.
ma loojun sinusse.
linn on prügi, mille tsaarid maha jätsid.
linn on tuhk. linn on naise tolmused käed.
siin on jõgi täis klaaspudeleid.
klaaspudelites on kirjad võõras keeles.
siin on su keha udust niisked aknad.
kui vaatan sind pikalt, näen ainult merd, merd.
su suu peseb mind. meie jalge all
on söestunud raamatud,
piibli närtsinud lehed.
kuulda on ainult kasside nälga.
siin linnas on kõik kassid tuhast hallid.
seitsmeteistkümnendal sajandil süüdistati kasse
nõidumises. neid põletati. see ei ole lumi
see on tuhk. sa jood mu kehaniiskust.
su hääl minu suus tähendab, et astun vihma
ja söön tema märga vilja. öö läbi kirjeldame enda
emade nägusid. lubad, et leiad mind
tehnoloogiata. kuskil tirib mees umbrohtu
söestunud maast ja jääb ellu. hommikul murrab
valgus läbi tolmu kui kits. täna magavad
kõik loomad iseenda tuhas.