Kodumajandusinseneri hommik

Ma vist ei mäletagi sellist hommikut enam
nagu poissmehena, et ärkan kella viie ajal,
sirutan raugelt varbaid, joon rahulikult kohvi,
ja asun siis kirjutama.

Nüüd ärkan ma kella viie ajal selle peale,
et Tarantino, vanem kass, istub mulle näkku,
ja nooremal kassil, Mollyl, on hommikune äng.
Inimeseaastates oleksid nad vitaalsed pensionärid.

Minu ärkamise peale ärkavad koerad,
kellele me pole mitte kunagi, iialgi süüa andnud.
Nälg võtab silmade eest mustaks. Aga koeratoit on otsas.
Seda tuleb läbi pimeda vihma kuurist juurde tuua.

Kui koerad on süüa saanud, meenub, et kassid tahavad ka.
Ja isegi ju näriks midagi, aga eile õhtul oli vaja
kõik võikumaterjal filmivaatamise kõrvale ära süüa.
Tuleb kartulid keema panna ja kastrulitäis ühepajatoitu teha.

Koerad on ahminud kõik kõhtu, aga midagi nagu tahaks veel.
Näiteks prügikastist juustupakki, ja singipakki.
Ja kui need on söödud, siis tuleb vetsupaberirull ära süüa.
Ja õues saab ahjuhalge närida. Ja pori sees püherdada.

Vahepeal olen ma õuel külili käinud,
astunud koerajunni sisse, toas sokke otsides
astunud kassiokse sisse, kõrvetanud sibulad kastruli külge
ning kohvi ümber ajanud.

Lõpuks valmib ühepajatoit, mis ei maitsegi eriti sandilt.
Aga siis peab uuesti õue jooksma ja koerad naabri krundilt
koju kärkima. Tagasi tuppa tulles
istub Molly köögilaual ja joob mu kohvi.

Mõtlen kõige selle kaka ja okse peale
külmaks läinud kassikarvast kohvi juues.
Kes oleks arvanud, et üks Suur Õnn
oma perekonnast koosneb … millest siis?

Oksest, pissiloigust voodis,
erinevate elukate kakast talla all,
väikestest ja suurematest silmadest,
mis armastavad sind tingimusteta.


*

Olin üheteistaastane,
kui telekas näidati „Anna Kareninat”,
seda imekauni Sophie Marceauga filmi.
Üsna alul laguneb jää Peterburi kanalitel,
ja ema ütles, et see, vaata, on nüüd kujund,
et Anna leebub.

Aga poiss oli pettunud,
ei, l a p s oli pettunud.
Tema jaoks oli Tatjana Samoilova
ainukene ja õige Anna.
See, kes võtab sülle ja kallistab,
kui kogu maailm ümberringi katki on.
Nagu ema, nagu isa.
Nagu jää.

Teismelisena oli mu suur armastus Vivien Leigh.
Võibolla vana mehena
suudan armuda ka Keira Knightleysse.
Aga mitte täna.
Andestage, see viimane on küll üsna loll film.

Vedelesime täna koeraga põrandal,
vaatasime kõiki Kareninaid.
Meil oli päeval suur tüli ja solvumine olnud.
Aga nagu ikka,
leppima peab, mina tema ja tema minuga.

Greta Garbo Anna peale hakkas Betti haukuma.
Leigh talle meeldis,
Samoilova peale jäi magama.

Ja midagi meenus.
Millestki ma sain aru.

Too 67. aasta film,
kui seda vene pealt lasti,
ma ju jäin magama,
ma jäin enne lõppu magama.

Tatjana ei sure kunagi,
ta on kõigist Annadest ainukene,
kes minu jaoks on alati elus.


Google Street View

Hirmus on unustada end kesksuvise Tallinna tänavatele.
Hirmus on visata oranž mehike 2016. aasta linnakaardilt
2014. aasta sügavikku, hüpata edasi 2011. aastasse,
ja tagasi: sest sina oled ainus ja kõik, mis veel liigub.

Uduste, anonüümsete nägudega mees ja naine,
käest kinni, aastal 2011 Pelgurannas kaupluse ees.
Aastal 2014 on nad kuhugi läinud, või kadunud,
annaks jumal, et mitte loobunud.

Tütarlaps, kes on peatunud hüppel, ripub õhus
nagu Zenoni nool, mis ei taba iial sihtmärki;
lapsed mänguväljakul ei kasva kunagi suureks;
ja kusagil seal seisatud sinagi,

pildi sees peidus, nähtamatu ja kõikjalolev.
See hetk on kokku kleebitud tuhandeist ühe suve
akvarellidest, ja on nüüd aina kaugenev minevik.
Aga mäletad, sa nutsid ja naersid. Sa olid elus.

Me oleme selles hetkes paigal,
selles igaveses lõhnadeta, helideta suvepäevas,
kui vihm on möödas ning loikudel peegeldub
roboti helevalge algoritminaeratus.


Aerofoto

Paneellinn, kesksuvi, ennepärastlõuna, üheksakümnendad,
majad, hoovid, kusagil seal all ja sees
on üks kümneaastane poiss, muretu ja uljaspäine.
Kusagil seal majade vahel olen mina.

Uurin pilti mitu päeva, uurin autosid majade ees,
palliplatsi mullaks joostud heina; uurin kõrgelt,
kahekümne aasta kõrguselt paari ruutsentimeetrit,
kuhu mahub kõik, mis ja kes ma toona olin.

Võibolla pean ma palli kinni, pöördun vaatama:
väike lennuk, küllalt madalal, tiirutab linna kohal,
vaatan üles, siia, laua taha, teise linna, aega,
oktoobrikuusse, uude aastatuhandesse.

Ma ei tea siis, et ma vaatan ajas edasi,
kakskümmend aastat edasi,
vaatan ühele mehele otsa,
kelleks ma sel hetkel veel saada ei oska.

Ega vist tahagi.


Tap strap

Kunagi olid meil kastiga televiisorid,
ja uhke postipoiss sõitis kord maanteel,
ja Robert Frost võrdles telefonitoru
lilleõiega aknalaual, postkaardid saabusid
paberil ja paberist ümbrikes, nurgas
mark mõne uue Lenini või pääsukesega.

Sellest ajast on jäänud viirastused nutifoni:
telefonitoru, ümbrikuikoon, postipasun,
kellal on osutid ja telekal antenn.
Ei, ma ei igatse „noid aegu” tagasi,
kuidas ma saakski, olen minagi uue mineviku
laps ja vana tuleviku lubjakas.

Millalgi mitte väga kauges tulevikus aga
on holoekraanil ikoon „qwerty”,
mis tähendab, et sisesta tekst.
Tõmba kummipael ümber sõrmede
ja asu toksima. Ja oi kui lihtne see neile on,
ja kui piinlik on meie lastel meid vaadata.

„Praegu” on juba minevik.
Ka meie oleme varsti püüdlikud ja naiivsed,
oh taevas kui saamatud vanurid, nagu meie isad,
kes üheksakümne viiendal toksisid
põksuva südamega neti​.ee otsingusse
„ilusad tissid”.


DigiScents iSmell

Kunagi sajandi alguses, viisteist aastat tagasi,
prooviti internet lõhnama panna.
Vidinapudin, mis USB ühenduse kaudu
oleks kombineerinud 128 primaarlõhna.

Oleks pritsinud su tuppa Chaneli
ja unesoojasid kiisusid.

Vahva, kui streetview lõhnaks nagu kased
suvel pärast vihma, vahva, kui on unistused;
me olime toona nii noored ja uljad,
internet polnud veel valmis ja kõik oli võimalik.

Ent lapsepõlv saab mööda ja keegi ei taha,
et tema teismeea Google’i otsingud lõhnaks.

Nad panid vidina tagurpidi kokku: tahaks ju o t s i d a
lõhnu, mitte neid nuusutada: mis maitseaine see on?
Mis firma odöör see on? „Mm … ma tean ju,
ma olen seda tundnud, kunagi, ei tule meelde …”

Nii palju lõhnasid, mida ei teadvustagi, aga
mis juhivad elu hurma ja vääramatu lõpu poole.

Ja võibolla ongi parem. Teadmatus on rahu.
Ei taha ju, et see lõhn, see, mis on pea iga kord,
kui ta töölt tuleb, mis ajab mind hulluks,
miks ma olen endale arusaamatult aina kurb,

annaks guugeldades tulemuseks
en​.wikipedia​.org/​w​i​k​i​/​I​n​f​i​d​e​l​i​t​y.